Ma olen nii laisk!

Ma tahaks olla hästi asjalik ja tegus inimene. Toimetada ringi ja laste kasvatamise kõrvalt nii muuseas tegeleda vähemalt kahe hobiga ja luua oma ettevõte ja käia trennis ja.. Teate ju küll neid hästi aktiivseid ja tublisi inimesi, kellel tundub kogu aeg energiat olevat ja kel on nii palju töötahet ja lahedaid ideid. Tahaks ka see inimene olla, aga ma pole.

Hoopis laisk olen. Ja see ajab nii närvi. Eriti sel sügis-talvisel ajal tunnen, kuidas ma lihtsalt päevi mööda saadan ja elan hommikul selle nimel, et õhtune laste uneaeg juba tuleks, et ometi diivanile pikali visata ja mitte midagi teha. Oleks ma siis päeval lastega super asjalik emps, ma ei ole seda ka. Multikad on meie kodus suht vabalt saadaval, Janette leiab ka tihti ise tegevust, Anelle veel ka suht low-maintenance ja asjatab ise. Me küll enamasti ikka päeva jooksul leiame selle 15-30 minutit või rohkemgi, et segamatult lastega mängida, aga suures plaanis toimetavad nad ise. Minus ei ole seda käsitööhuvilist, kes lastele (või noh, Janettele) põnevaid käelisi tegevusi välja mõtleks. Isegi see, kui Nete köögis aidata tahab, on mulle juba väljakutse, sest ise saaks ju palju kiiremini.

Casual laiskur oma uute lemmikute dressidega. 😀

Ma ei arva, et ma olen halb ema või midagi. Kuigi selle eelneva kirjelduse järgi võiks seda arvata ka. Ma olen lihtsalt laisk ja väsinud. Mul oleks päeva jooksul küll neid hetki, kui ma saaks kasvõi 10-15 minutit mingeid omi asju teha – lugeda või kirjutada näiteks, aga nii palju lihtsam on mitte midagi teha. Kui vahepeal nende laiskade päevade sekka satub mõni eriti mõnus produktiivne päev, siis on tegelikult nii hea olla. Selline tunne, et oled nagu päris inimene ikka ja suudad palju rohkem, kui lihtsalt kahte last elus hoida. Ja tegelikult ma ju igapäevaselt teen ikka vajalikke asju – hoian kodu korras, teen süüa, pesen pesu, planeerin menüüd, käin poes. Päris diivanikaunistus nagu ka pole, aga peaks ju rohkem, jah?

See blogipostitus on ka ehtne näide minu laiskusest. Mul on vaja kirjutada vähemalt 3 postitust, mis nõuavad natuke põhjalikumat süvenemist. Ma olen neid postitusi lubanud ja ammu nendega hiljaks jäänud, aga see tundub nii suur ettevõtmine, et ma muudkui lükkan seda kohustust edasi. Äkki järgmine nädal…

Eelmine nädal. Siis kui oli hea päev. Ja päike. Ja rutiin.

Miks ma seda praegu kirjutan ongi lihtsalt see, et mind jälle närib see tunne, et ma justkui mitte midagi ei tee. Et ma ei loo mingit väärtust. Võibolla on mul praegu see tunne sellepärast, et Janette jälle haige on. Need kolm päeva, mis ta hoius jõudis käia, olid tegelikult juba väga mõnusad. Jõudsin rasketest öödest puhata, trenni teha ja asjalik olla. Nüüd on jälle see hommikust õhtusse veeremine jälle. Väsitav.

Võibolla on see iseendale liiga suurte ootuste peale panemine ja teistega võrdlemine. Ma ju tean ja saan aru, et praegune lastega kodus olemine on üks faas minu elus. Pealegi veel selline faas, mida enam kunagi ei tule. Lapsed on väiksed ja nad vajavad mind praegu ja see ongi piisav ja okei. Võiks ju ometi nautida, aga miskipärast tundub endale ikka, et ma pole piisav.

Ah, tuleks kevad ja saaks see viiruste hooaeg juba ometi otsa.

Pliis öelge, tublid ja tegusad kodused emad, kuidas te seda teete? Kuidas te end kokku võtta suudate ja nii asjalikud olete? Ja pliis öelge, et minusuguseid laiskureid on veel.

Laura

8 kommentaari

  • Signe

    18. jaan. 2022 at 08:49

    Minul on kaksikud (2a), kes väga palju toimetavad omaette. Selles mõttes olen ka laisk, et ma ei viitsi mingeid meisterdusasju nendega teha. Käin laste kõrvalt u 0.25 kohaga tööl ja täiskohaga koolis (kuna lapsed palju haiged, siis puudun ka väga palju). Teen küll asju, aga ikka tunnen, et tahaks rohkem ja ikka tunne, et pole piisav, seega ma arvan, et see on paratamatus. Olen nõus, et vaimselt on see hommikust õhtusse kodus kulgemine niiiii raske. Ilmselt sellega suudangi end kokku võtta, et mu vaimsele tervisele mõjub väga halvasti see, kui haigete lastega ainult kodus olen, niiet käin nt õhtuti tööl, mis annab väga palju jõudu juurde.

    Vasta
    • Laura

      25. jaan. 2022 at 12:34

      Huvitav jah, et me kuidagi nii palju endilt nõuame ja kunagi justkui “piisavad” ei ole. Tõsi on küll, et kui on vähegi midagi päevast päeva kulgemise vahele asjalikku teha, on tegelikult enesetunne ka parem. Aga vot, ma ikka harva jõuan sinnani, et end siis kokku võtta.

      Vasta
  • Inca

    18. jaan. 2022 at 09:02

    Minu meelest sa pole sugugi laisk 🙂
    Pika elu mõttes on need ainult mõned aastad kui see pisikeste aeg kestab. See kus reaalselt enamus emasid jätab kogu oma elu tahaplaanile ja elab seda laste elu. Ja siis on ju okei mitte midagi teha kui see just parasjagu tundub hea. Kogu muu tegevus on niikuinii “pausi” peal.

    Vasta
    • Laura

      25. jaan. 2022 at 12:36

      Tõsi, on tõesti väga lühike periood see lastega kodus olemise aeg ja ma väga püüan selle mõttega ka leppida, et ongi okei olla lihtsalt “kodune ema”.

      Vasta
  • Liina

    18. jaan. 2022 at 09:19

    Oi mina tunnen ka, kuidas pidev päeva õhtusse veeretamine käib. Laps on peaaegu 1,5a ja siiani magan öösel 2-3h kaupa, sest ainult rinnaga lepib. Päeval ei jaksagi vabatahtlikult midagi asjalikku teha. Isegi mitte füüsiline väsimus, vaid mõistus ei tööta enam 😀
    Täna just taipasin, et nö lapsega üksinda tegelemise aega oli täna ainult 2,5h, sest hommikul olin tööampsul, aga tunne ikka nagu oleks pidanud terve päeva talle tegevusi leiutama. Ma nii naudin neid päevi, kus on kuskil käia temaga. Siinkandis väga ei toimu midagi pisikestele, sobilikke mänguväljakuidki pole. Ja tavaliselt kui näen vaeva ja otsin *parimaid* ideid tegevusteks, siis ta pole neist huvitatudki, seega why bother 😀
    #tiimlaiskur

    Vasta
    • Laura

      25. jaan. 2022 at 12:37

      Haha, issand jaa, ma ka vahel mõtlen enda meelest midagi eriti toredat välja, et voh, nüüd siis vähemalt pikaks ajaks tegevust ja max 5 min hiljem on juba huvi kadunud. Nii et tõesti, milleks üldse. 😀 Viska viis, tiimikaaslane!

      Vasta
  • Grete

    18. jaan. 2022 at 09:41

    Ja nii jutu sees tuli välja et tegelikult tegeled ka koduga, teed süüa jne😊 ma olen ka kahe lapsega kodus, aga päev samamoodi kulgeb. Eks nemadki toimetavad omaette, olenevalt päevast tahavad rohkem tähelepanu. Aga need pisiasjad – nõudepesumasinaga tegelemine, söögitegemine, pesuga tegelemine võtavadki nii palju aega. Ma teen natike tööd ka kodust laste uneajal, aga seegi on ca 5 h nädalas ehk vähe. Lastega käin korra päevas õues ka, seegi korralik ettevõtmine. Aga ma end laisaks ei tembelda, sest ometi mingit diivanil vedelemise aega mul pole 😁 lasteta täiskohaga tööl olles sai palju rohkem laiselda! Ja Sa mainisid veel et magada öösel hästi ei saa, ega korraliku uneta on üsna võimatu produktiivne olla. Ja mida siis laste kõrvalt nii väga teha saabki? Mängivad rahus, piisab mul arvuti avada, proovida süveneda, kui kellelgi mind juba vaja on. Jaksu ja vähem mingite insta ideaalidega võrdlemist, ühiskonna mõttes produktiivset aega tuleb küll ja veel 😊❤️

    Vasta
    • Laura

      25. jaan. 2022 at 12:40

      Need kodused ülesanded tunduvad nii.. tühised? Või mitte tühised, aga neid tuleb nagunii teha, neist ei pääse ja mu peas ei lähe need siis ka justkui arvesse asjalikkuse arvestuses. Aga tõsi küll, et lasteta elus oli palju rohkem võimalust laiselda ja niisama olla ja lõunal magada, oii, kuidas ma igatsen suvalisel ajal lõunauinakute tegemist. 😀

      Aitäh sulle! 🙂

      Vasta

Vasta Laura-le Tühista vastus