Uskumatu, millise kiirusega päevad lähevad. Elangi praegu nädalavahetusest-nädalavahetuseni ja lihtsalt kulgen. Olen endiselt eemalolev ja isegi H.-ga ei suuda lähedane olla, mis siis, et ta nii armas ja toetav on.
Ma olen aru saanud, et midagi peab mu elukeses muutuma ja paar kindlat sammu olen ma selle jaoks teinud ka, või vähemalt välja mõelnud. Kui asjad natuke konkreetsemad, eks ma annan ehk siin ka teada.
Täna sain ma võimaluse nii endale kui teile pakkuda väga heade hindadega e-kursuseid. Mitte et mul aega ülearu oleks või midagi, aga kõik ikka parema tuleviku nimel. Näiteks on pakkumises mitmeid fitnessi ja toitumisalaseid kursis, mis mulle väga huvi pakkusid ja millele ma ise silma peale panin.
Et pakkumisest osa saada, kiigake Lauriita Facebooki lehele, seal on kõik täpsemalt kirjas. Aga ma ütlen, seal on valikus ka igasuguseid muid kursuseid, näiteks fotograafia või juhtimine. Tasub igatahes silm peale visata!
Aga nii ma siin neid päevi mööda saadan. Üsna mossis, tööd tehes, üks koolitöö tähtaeg istub kukil ja see tuleb hiljemalt homme valmis saada, aga ma pole alustanudki veel, sest ma ei viitsi ega taha seda teha. Pean selle semestri kuidagi üle elama ja tehtud saama.
Laupäeval lähme H.-ga hoopiski Helsingi kruiisile, mille Viking club mulle sünnipäevakuul lahkesti kinkis. Mingigi vaheldus halli argipäeva ja saame natuke koos aega veeta. Raha meil nagunii pole ja eks me siis teegi seal rohkem window-shopingut ja jalutame käest kinni. Muide, kes vähegi saab, ärge saage täiskasvanuks ega hakake iseseisvat elu elama, it sucks ja võtab kõik raha ära!
Hea oleks, kui keegi annaks mulle võime ja motivatsiooni vähemalt toitumise osas tubli(ma)ks hakata. Söön nii palju jama, peidan shokolaadipabereid H. eest ja noh, üldse on see olukord naeruväärne. Ilmselt ei suuda ma H.-ga üldse lähedane olla just sellepärast, et olen oma keha suhtes veeeel rohkem ebakindlamaks muutunud, aga ometi ei suuda ma magusa söömist lõpetada.
Bääh, mis ma siin ikka halan, ma tulin ju tegelikult teile seda e-kursuste asja teatama.
Laura.
12 kommentaari
Liis
12. nov. 2015 at 07:12Ma ei taha sind hirmutada, aga ürita end ikkagi kokku võtta ja oma peiksi mitte eemale tõrjuda vms. Tean, mis tunne on olla enda (keha) suhtes väga ebakindel ja olen tänu sellele lasknud nii mitmelgi suhtel metsa minna. Eeldan, et ta on sulle kõige lähedasem inimene ja arvata võib, et armastab sind sellest hoolimata, milline sa oled meigita või kui kõhul üks volt rohkem on 😃
Laura
15. nov. 2015 at 03:24Mhm, ma seda kõike kardangi. :/
Maria
12. nov. 2015 at 07:28Proovi toitumine enda jaoks kuidagi teisiti lahti mõtestada. Ma muidugi ei tea kui palju Sa tead või huvitud erinevate toiduainete mõjust enda kehale, aga tasuks uurida. Minu puhul aitabki toitumist korras hoida see, et ma tahan olla terve ning sellepärast ei aja endale igast jama suust sisse, mis mind lõpuks haigeks teeks. Ma ei keskendu ainult kaalunumbrile või riidesuurusele, vaid tahan elada tervislikku eluviisi, anda oma kehale ja vaimule parimat toitu, olla parim versioon iseendast :). Kuigi stressirohkel perioodil on raske toitumist korras hoida, siis püüa ikka. Proovi midagi inspireerivat ja rõõmustavat tööülesannete/kooli vahepeale teha. Leia endale sellised eeskujud, kelle jälgimine internetis või suhtlus laivis teeb tuju heaks, kes motiveerivad ja aitavad õigele rajale tagasi saada.
Palju teemakohaseid filme ja artikleid on internetist hästi leitavad. Filmidest meeldisid mulle nt Forks over knives, Sugar coated documentary, Fat, sick & nearly dead. Edu, you can do it!!! 🙂
Laura
15. nov. 2015 at 03:25See lahti mõtestamine on tegelikult nii pagana keeruline, eriti just stressirohkel ajal. Siis on kõikidest “õigetest” asjadest nagu suva ega suuda end kuidagi õigesti motiveerida. Aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Aitäh sulle! 🙂
Kristiina
12. nov. 2015 at 09:38Ma tahaks sulle midagi ilusat ja lohutavat kirjutada.. aga tegelikult tahaks isegi, et sa oleksid Tallinnas ja saaksin su trenni kaasa tõmmata. Kindlasti paljud arvavad, “tal niigi aega pole, see veel puuduks”, aga tegelikkuses ju meiesugustele ongi üks treening parim ravim ja sageli just läbi selle saab ilusti rajale. Seega, kui sa kunagi Tallinna satud, siis kirjuta/helista/joonista mulle, hea meelega teeks mõned kükid sinuga või istuks kuskil maha 🙂
Laura
15. nov. 2015 at 03:29Homme näeme!! 🙂 Ja ma olen täiesti kindel, et trenn mõjub tõesti ravimina stressi vastu!
Helen
13. nov. 2015 at 08:44Mulle tundub, et sa peaksid nui neljaks endale päeva jooksul tunnikese isiklikku aega, st trenniaega tekitama. Mäletad, kuidas see endorfiine tekitas ja pärast hullupööra energiat ja motivatsiooni tekitas? Aitab rajal ka hoida ja stressi vähendada. Kui see tunnike tehtud, siis oled jälle “almighty” ja saad selle energia baasilt mida iganes teha. Lastega töö on üsna raske suhtlemistöö, neid emotsioone peab kuidagi maandama.
Laura
15. nov. 2015 at 03:27Jaa, pean jah! Ilmselt tuleb päris “ajagraafik” iga päeva jaoks teha, siis on ehk lihtsam seda enda aega sinna mahutada. Aga ture that, lastega töö on tõesti korralikult väsitav suhtlemistöö.
Arra
13. nov. 2015 at 08:54Ma arvan ka, et kui sa trenni jaoks taas aega suudaksid leida, siis muutuks kohe enesehinnag enda keha poole pealt ka palju paremaks. Lisaks kõigile ei sobigi nii tihe eluviis, et töö ja kool ja… Kuigi ma saan aru, et sul ei ole kahjuks võimalik ainult ühele keskenduda.
Muidu aga pea püsti, küll läheb paremaks. Mõtle enda jaoks asjad hoolega läbi.
Laura
15. nov. 2015 at 03:28Ma olen täiesti kindel, et see nii oleks jah. Mõtlemisega olen see nädal väga usinalt tegelenud, uuel nädalal lähen mõtlen ühel “nõustamisel” ka asjade üle ja siis ehk julgen ka juba välja öelda, mis plaanid mul on.
Aitäh sulle!
Liis
13. nov. 2015 at 09:41Ma samastun sinuga kohati, erialaselt pole õrna aimu ka mida teha, õpin magistris ja ei tea mis edasi saab. Õnneks või kahjuks tööl ei käi küll sellekõrvalt, seega seda pinget pole. Samas ei ole ka raha. Aga ma olin kunagi suur šokohoolik, 100g päevas oli kohustuslik. Aga kui ma seda ükskord enne kõhugripi algust sõin, siis kadus koos kõhugripiga ka isu magusa järele selliselt. Nüüdki on isu aint sessi ajal ja siis ma võtan ka tüki tumedat šokolaadi ja enamasti kulub semestris tahvel tumedat ja sessi sees tahvel tumedat ja rohkem polegi isu. Tume šokolaad täidab magusa isu paremini. Algul võib olla ei maitse nii hästi, aga kui seda aint sööd, siis seda piimašokolaadi enam ei taha. Võid proovida 🙂
Laura
15. nov. 2015 at 03:29Mulle tekitabki praegu lisastressi see, et rahaliselt on ka nii palju minu õlgadel ja olgem ausad, minu jaoks on tervislik toitumine ikkagi üsna kulukas, eriti siis, kui sööma peame kahekesi. Eelmine nädal ajasime mööda “jääkide” peal, sest.. noh, need tuleb ka ära süüa ja priisata pole.
Iigatahes, see tumeda shokolaadi asi töötas minu puhul ka kunagi, peab kuidagi jälla end harjutama hakkama.