No vot siis. Nii uskumatu, kui see ka pole, olen ma taas uue eluetapi alguses ja kõik hakkab justkui jälle otsast peale.

Avastasin end mõni päev tagasi mõttelt, et ma olen siiani oma elu justkui “õigesti” elanud. Põhikool, keskkool, baka ja nüüd magister.. Täpselt nagu “norm” ette näeb. Ei ole ma teismelisena last saanud või kooli asemel tööd valinud või midagi. Korraks tundus, et kuidagi liiga turvaline on see kõik olnud.

Aga see, et ma alustan sügisest nii õpetajana kui ka magistriõppes, on tegelikult juba veidi kõrvalekalle ja ma olen nii põnevil. Sama palju olen ma muidugi hirmul, sest koormus läheb kindlasti üsna suureks ja endast tuleb päris palju anda. Ma ei tea, kas ma olen äkki liiga loll, aga ma olen valmis selle väljakutse vastu võtma. Loodame, et läheb hästi!

Igatahes olen ma väga rõõmus, et mind vastu võeti ja ma koolis edasi jätkata saan. Sisseastumisvestlus ei läinud mul enda meelest üldse hästi, aga tegelikult sain üsna normaalsed punktid. Mul on endiselt see väike probleem, et endasse uskumine tundub liiga hirmus. Kas ma päriselt olen igasugusteks asjadeks võimeline, kui ma seda miskit väga tahan ja selle nimel pingutan? Võibolla…

Tegelikult on mul igasuguseid muid julgeid tulevikumõtteid veel, aga need on veel liiga ambitsioonikad, et neid üldse välja öelda julgeks. 😀

Hetkel on see “täiskasvanu” elu ikka põnev. Eks ole näha, mis elul mulle veel pakkuda on. 🙂

Aitäh kõigile pöidlahoidjatele.
Laura.