Teistmoodi tunded

Hästi kummaline on tänast postitust kirjutama hakata. Täpselt nädal tagasi tundsin ma end rõõmsalt, kuid selle sama õhtu pidin lõpetama nii kurbade uudistega. Eelmine nädal oli hästi raske ja eks veel mõnda aega on keeruline.

Minu kallil vanaemal, kes juba pikka aega väga haige oli, sai jõud otsa ja me pidime temaga lõplikult hüvasti jätma. See oli mulle lausa nii raske, et vajasin veidi nuuskpiirutusega turgutamist ja rahustit. Ta oli mulle nii tähtis, ta elas minu tegemistele alati kaasa ja toetas mind alati. Raske on leppida, et teda enam pole, aga ma tean, et tal on nüüd palju kergem.

Meil siin maa peal tuleb aga edasi liikuda ja igapäevatoimetustega jätkata. Sel nädalal on toimetamist küll. Homme lähen järjekordselt koolinoortele loengut ja trenni andma. Uued treeningud on vaja selgeks õppida, mitu trenni juhendada ja kaks sünnipäeva mahub ka sellesse nädalasse.

Ühtlasi tahan sel nädalal oma toitumise JÄLLE käsile võtta. Ei midagi ranget või dieedi-laadset. Ikka pigem see, et iga päev korralikult kõik toidukorrad ära sööksin ja vett pean ka kindlasti rohkem tarbima. Ma olen hetke seisuga joonud u 0.5 l vett täna ja tualett on parim sõber. Ma tean, et paari päevaga läheb see üle, aga praegu on nii tüütu. A noh ise olen süüdi, et vee joomise unarusse jätnud olen.

Ilmast ei ole mõtet rääkida, eksole. Aga pliis nagu, tahaks kevadet ja õhemaid riideid. Siis on tuju ka pikemaid tiire õues teha, Berdil peaks selle üle küll hea meel olema. Bert kasvab üldse nii suure mühinaga, aga on endiselt nii nunnu. Pahandust teeb vähem, näksamist on ka vähem ja kutsikakoolis läheb tal ka hästi. Nüüd hakkab ta juba aru saama, et kaisutamine ja sügamine ja paid on tegelikult mega mõnusad.

 Mulle tundub, et Bert sai eelmine nädal aru, et ma hästi kurb olin ja oli kuidagi hoopis rahulikum. 

Hommikuti äratame Jandrit koos Berdiga, mis on ainuke kord, kui ta voodisse võib minna (ta veel ise ei hüppa ei diivanile ega voodisse). Kui ta alguses ikka hakkas möllama ja ronis Jandrile igatpidi pähe, siis nüüd viskab käntsu ja arvab, et seal võib lebotada küll. Ühesõnaga on meil üks lahe tegelane kodus, kes hoolitseb selle eest, et ühtegi päeva päris maha laiselda ei saaks.

Täitsa suvaline lobapostitus tuli, aga minu meelest on täitsa tore esmaspäeviti väike update teha. Ehk kirjutan neist koolikülastustest ka sel nädalal pikemalt. Võibolla tahab keegi veel mind külla kutsuda. See on mu kõige lemmikum “töö” – käia noortele oma kogemust jagamas ja neile trenne andmas. 🙂

Töökat nädalat!

Laura

Minu lemmikud kutid Stroomi rannas ilusat päikeseloojangut nautimas!

4 kommentaari

Vasta Laura-le Tühista vastus