• Home
  • Beebi
  • I ja II trimester| Oksendamine, vaimne kurnatus ja kriisinõustamine

I ja II trimester| Oksendamine, vaimne kurnatus ja kriisinõustamine

Käes on II trimestri viimane nädal ja igati paslik on nüüd need kaks trimestrit kokku võtta ja loodetavasti see kolmas mind liiga maha enam ei murra.

Sellest, milline oli raseduse algus, kui ma Janettet ootasin, saab lugeda siit. Ja ega praegune rasedus sellest väga erine.

Korralik iiveldus ja oksendamine jõudsid minuni kuuendal nädalal. Jõudsime oma aastapäeva ära tähistada ja peale seda hakkas pihta. Kui sul on aga kodus üks eriti aktiivne 1,5-aastane, on seda kõike veel raskem läbi teha. Mul oli Netest nii kahju. Ma olin põhimõtteliselt laip. Pikutasin diivanil enamus aja ja suunasin last aina üksi mängima. Õnneks on ta alati väga asjalikult üksinda mänginud. Aeg-ajalt käis ta mulle musi tegemas ja siis toimetas edasi. Kui ma vetsupotti kallistamas käisin, käis ta ka murelikult mind vaatamas. Ta on lihtsalt kullatükk ja elas selle keerulise perioodi ka nii vapralt üle. Ei ole ju tore näha, kuidas emmel ainult halb on. Õnneks on Jander kodukontoris ja sai mind väga palju aidata. Lisaks toredad naabrinaised, kes Nete õue kaasa võtsid ja mina sain üksinda oksendada.

Millalgi 7+ nädalal läksin lõpuks haiglasse tilguti alla ka. See oli siis, kui ma juba umbes viis päeva polnud suutnud midagi süüa ja vesi ka sees ei püsinud. Seekord piisas ühest korrast ja juba läks palju paremaks. Aga mitte heaks. Oksendasin ikka palju ja jõudu polnud, kogu aeg oli paha. Paremaks hakkas minema 15. või 16.nädala paiku, aga mitte nagu heaks vaid et iga päev ei oksendanud lihtsalt, see oli juba võit. Aga iiveldas ikka.

Ma tilguti all. Õnneks aitas natuke. PS! Ma tean küll, kuidas maski kandma peab, aga sel hetkel olin üksinda ja siis võisin maski eest ära tõmmata.

Teine trimester tõi endaga kaasa aga hoopis teistmoodi raskuse. Ma olin vaimselt täiesti kutu. Järsku tekkis nii hull jõetus ja väsimus, lisaks tujutus, midagi teha ei tahtnud. Vereanalüüs oli korras, mis tähendas, et probleem oligi vaimne. Ega see koroona ei ole mulle hästi mõjunud. Minu raseduse pärast (aga ka sellepärast, et me tõesti mõistame, et olukord on halb ja igasuguste kontaktide vältimine on vajalik ja ainult nii on lootust, et asi paremaks läheb) oleme hoidnud distantsi peaaegu kõigist oma lähedastest. Oma vanemate juures käime ainult õues ja siis ei mingit kallistamist vms. Lapsest on eriti kahju. Mingi hetk ta muudkui küsis vanaema-vanaisa järele. Korra sõitsime mu vanemate kodukandist mööda ja Nete hakkas autos lausa nutma ja vanavanemate järele küsima, tundis koha ära ja nii tahtis külla minna. Mu süda lihtsalt.. arghh, nii kurb.

Igatahes on vaimselt väga raske olnud ja mul on sellepärast nii hullud süümekad olnud. Ma ei saa öelda, et ma naudin rasedust. See on minu jaoks kõike muud kui ilus kulgemine ja õnnis ootus, et beebiga üks hetk kohtuda. Ja see kõlab võibolla halvasti, aga nii on. See aga ei tähenda, et me seda beebit ei ootaks või ei armastaks. Vastupidi! Ta on nii oodatud ja tahetud, aga minu keha jaoks on rasedus pigem koorem ja mul on sellega raske toime tulla. Õnneks on mul Jander, kes teeb omalt poolt kõik, et mul vähegi lihtsam oleks!

Ma diivanikaunistusena otsi andmas.

Hetkel maadlen ma peamiselt kõrvetistega, paar viimast nädalat ka juba sümfüüsivaluga, nüüd ka öine pidev ärkamine, silmanägemine on halb, väsimus, imelikud kõhuvalud ja kõigele sellele lisaks pidev hirm, et äkki kordub sama, mis Janettega ja beebi sünnib liiga vara. See on väga kurnav. Iga teistmoodi tunne või valu paneb muretsema, üle mõtlema. Õnneks on mul väga mõistev ämmaemand ja olen ka arsti jälgimise all ja kõik paistab siiani väga hästi, aga Netet oodates oli ju ka kõik justkui hästi… kuniks enam ei olnud.

Selleks, et iseendaga toime tulla ja mitte päris hulluks minna, käin ka nüüd raseduskriisi nõustaja juures. Olen kaks korda käinud ja sellest on juba abi olnud. Esimene kord ma suures osas nutsin, teisel korral õppisin üht rahunemistehnikat. Igatahes on see mulle vajalik olnud ja ma julgustan kõiki, kel vähegi rasedusega seoses mingeid hirme, muresid vm abi küsima. Ma tean nüüd tagantjärgi, et oleksin juba peale Nete sündi pidanud asjaga tegelema, siis oleks ehk praegu ka kergem.

Ma mõned nädalad tagasi haiglas KTG all, sest imelikud kõhuvalud ja no max ülemõtlemine. Õnneks kõik korras ja väga mõistev arst oli ka, sai aru, miks ma muretsen.

See nüüd siis oli see suur halamise postitus, aga ega mul midagi ilustada polegi. Olengi selline hädine rase. Lohutan end sellega, et sünnitusest taastus mu keha eelmine kord küll väga kiirelt ja hästi, ehk teeb ta seda seekord ka. Et kõik need hädad jäävad siia raseduseaega ja peale beebi sündi saan jälle enda moodi olla. Ja beebi tuleb seekord äkki hea magaja, vot kus see oleks tore, hihii.

Loen seda postitust ise nüüd üle ja natuke pelgan, et ehk sai kogu tekst liiga vinguvas kõneviisis. Samas tahan ikka ausalt kõik kirja panna, nii nagu päriselt tunnen. Nii et las ta jääda. Rõhutan lihtsalt veel sajaks heaks juhuks, et see, et ma rasedust ei naudi ja mul on raske, ei tähenda kuidagi, et ma poleks beebi eest tänulik ja rõõmus. Me päriselt ootame nii väga teda! Hull mõelda, et ainult 13 nädalat veel. Ilmselgelt olen ma beebi nimel nõus selle kõik ära kannatama, sest kingitus selle raske perioodi lõpus on parim asi maailmas, oma laps!

Olge terved.

Laura

10 kommentaari

  • Agnes

    22. veebr. 2021 at 08:44

    Mul on nii kahju, et te selle koroonaga hulluks läinud olete ja laps vanavanematega koos niimoodi õues olema peab ja harva näeb neid. Kahju, mida meedia mõnede inimeste ajudega teeb.

    Vasta
    • Laura

      22. veebr. 2021 at 08:54

      Veel rohkem oleks mul kahju, kui mu lastel meie hooletuse tõttu vanavanemaid üks hetk enam polekski. Aga ma hea meelega ei laskuks siin kommentaariumis diskussiooni, kas koroona on päris või ei, aitäh.

      Vasta
    • Laura

      22. veebr. 2021 at 09:25

      Oeh…
      Sellest ju ei piisa, kui ainult mina testi teen. Selleks peaks ka vanemad, sugulased ja sõbrad enne testi tegema. Mina, kes ma nagunii peamiselt kodus olen, sest noh, kus lapsega ikka käia on, olen üsna safe, aga minu ema näiteks töötab lasteaias, kus võimalus haigeks jääda on palju suurem, mis tähendab ka, et võimalus, et ema mind nakatab, on ka palju suurem. Ma tõesti ei taha rasedana (rasedad, muide, on nüüd ka riskigrupiks arvatud) riskida enda või oma kõhubeebi tervisega. Õnneks on olemas videokõned ja õues kohtumised on ka tegelikult väga toredad, oleme väga vahvaid õuepiknikuid pidanud. Mehe emal on nõrk tervis ja me mitte mingil juhul ei taha riskida sellega, et meie teda kuidagi nakatada võiksime. Nii et käimegi aias jutustamas, räägime läbi videkõnede ja oleme vastutustundlikud. Sõbrad on mul ka täitsa mõistlikud ja saavad aru, miks ma neist hetkel distantsi hoian. Jah, see on väga raske ja ma olengi kurb, aga ma annan endiselt omaltpoolt kõik, et nii mina kui mu lähedased terved püsiks.
      PS! Jah, me oleme testimise võimalust paar üksikut korda kasutanud ja ilmselt kasutame seda veel, aga enne iga kohtumist päris testida pole võimalik.

      Vasta
      • Heleri

        23. veebr. 2021 at 04:18

        Mul on jällegist nii kahju et nii paljud inimesed vandenõu teoreetikud on ja koroonat tõsiselt ei võta. Ma täitsa nõustun et meedia puhub asja üles, sest klikid loevad. Aga haigus on reaalne ja inimestele ohtlik. Ma ei arva et inimesed peaks täielikus isolatsioonis elama, vanavanemaid üldse külastada ei tohiks ja iga viimne kui inimene peaks maski kandma. Aga samas ei saa ma aru nendest inimestest kes rahvarohketesse kohtadesse ronivad ja leiavad et praegu on mõistlik reisida. Maskivastastes ei hakka rääkimagi. Ma saan aru kui ongi vastunäidistused, ei saa hingata või hakkab paha aga lihtsalt kisu ajamine on arusaamatu. Ja no absoluutne miinimum mis inimesed võiks teha on haiguse tunnustega koju jääda. Meil kontoris kõigil võimalik kodust tööd teha ja ikka leidum keegi kes tuleb ja nina luristab.

        Emps (68) sai pühapäeval koroona diagnoosi, temaga koos elab mu 94 aastane memm ja siirdatud maksaga vend. Kõik kolm on riskirühmas ja minul on küll suur hirm sees praegu. Ja mõelda et mõningatel inimestel on täiesti savi. Õudne.

        Vasta
  • Liis

    22. veebr. 2021 at 09:36

    Saadan suured virtuaalsed kallistused. Tean seda tunnet, minu jaoks oli ka rasedus max õudne aeg. Hetkel veel pole ka sealmaal, et isegi toreda beebi näol tahaks seda uuesti teha.

    Vasta
  • Mellu

    23. veebr. 2021 at 11:18

    Armas, Laura

    Minul on mõlemad rasedused olnud ka üsna rasked taluda. Oksendanud ma pole, ainult iiveldanud, aga muud hädad on ikkagi olnud. Mäletan oma mõtet teise raseduse nii u 10 ndal nädalal:”Kui selle rasedusega midagi juhtub, siis mulle jääbki üks laps, sest ma pole kunagi nõus enam rase olema.” Poiss saab varsti pooleaastaseks ja kuigi kandsin teda esimese koroonalaine ajal ja olen loomult juba ärev, siis läks kõik hästi. Mul on nii hea meel, et käid nõustamisel. Ma oleks pidanud seda ka ise tegema.
    Igatahes mõistan su meeleolu ja raskust ja hoian pöialt.

    Vasta
    • Laura

      23. veebr. 2021 at 07:57

      Nii tore, et koroonast hoolimata kõik hästi läks! Nõustamine on tõesti väga hea otsus olnud. Aitäh sulle heade soovide eest!

      Vasta

Lisa kommentaar

%d bloggers like this: