Tulevik?

Päris masendav on kirjutada järgmine üsna virisev postitus, aga mis sa teed, kui aeg on selline.

Ülikooli lõpp on lähedal. Veel viimased pingutused ja loodetavasti saan selle bakalaureuse paberikese kätte. Aga mis edasi?

Ma olen selle kolme aasta jooksul mõelnud nii üht kui teist ja viimane mõte oli ikka ilusti kohe magistrisse sisse astuda ja eripedagoogiks saada. Mida päev edasi, seda rohkem ma endas kahtlen. Ma pole kindel, kas ma tõesti just eripedagoogiks saada tahan. Aga mida siis teha?

Mulle tundus alati mõte õppimisest vaba aasta võtta üsna nõme. Mis see siis ära ei ole, lihtsam ju kõik järjest ära teha ja vsjoo, küll siis aega mõelda, mis edasi. Aga eripeda magister on põhiliselt ainult praktika-põhine, mis tähendab, et eraelu jaoks ilmselt aega pole. Just sellepärast oleks hea, et ma oma valikus täiesti kindel oleks, sest kuidagi ei tahaks neid kahte aastat “raisata” ja pärast kahetseda.

Kahjuks on mu valikud aga üsna piiratud. Oma bakaga saan sisse astuda ainult TÜ-sse eripedagoogiks (või logopeediks, aga see pole minu teema) või TLÜ-sse eripedagoog-nõustajaks. Muid variante nagu väga pole.

Õpiks siis midagi uut? Aga mida? Tasuta ma ju enam õppida ei saa, kust siis raha leida?

Mul on päris mitu korda peast läbi käinud mõte kehakultuurist. Tundub hea valik ja ehk õnnestuks mul see siiski eripeda bakaga hiljem kuidagi seostada. Aga kas ma olen üldse kehaliselt piisavalt võimekas, et läbida test ja sinna sisse saada? Ja again, kust võtta raha õppemaksuks?

Siis olen ma veel mõelnud välismaa peale. Aga mis seal teha? Õppida midagi? Jälle ju raha vaja. Ja kes ütleb, et välismaal parem on? Või läheks hoopis vabatahtlikuks või võtaks lihtsalt seljakoti selga ja rändaks, ilma rahata, heade inimeste armust?

Mul on lihtsalt miljon küsimust peas ja ma päriselt ei tea, mida teha. Ilmselt ma siiski kandideerin magistrisse, aga ma poleks väga kurb, kui ma sisse ei saaks.

Praegu tundub mõte koolivabast aastast üsna mõistlik. Sel juhul peaks tööle minema, aga äkki saan siis töö maitse suhu ega tahagi enam õppima minna? Samas tahaks ikka mingit haridust omada, tahaks “keegi” olla. Ja kes mind ikka tööle võtaks? Ega ma ju ainult lapsehoidjana ei suudaks end ära elatada? (PS! Kõik suvised lapsehoidja pakkumised Tallinnasse ja selle lähiümbrusesse on oodatud.)

Otsused, otsused!

Mida siis teha? Andke nõu vaesele väiksele. Eks ma praegu küll püüan keskenduda sellele, et see baka üldse kätte saada, aga no ikkagi. Mis minust küll edasi saab?

Keegi võiks ju kandikuga ette kanda unistuste töö, pakkuda võimalust õppida ja ennast arendada. Oh, küll elu oleks ilus. Aga selle pilve pealt tuleb küll kiirelt maha hüpata..

Ahjaa, tegin mingit kutsesobivustesti, mille tulemus oli selline: (klikka pildil, et paremini näha)

Ilmselgelt ei andnud see test mulle mingeid paremaid vastuseid.

Peale keska lõppu tegi elu minu eest otsused ära ja ma väga loodan, et ka sel korral astub saatus mängu. Will see..

Laura.

tulevik

16 mõtteid “Tulevik?

  1. Kui Sa juba praegu kahtled magistris, siis ära parem mine, kuna hakkad kogu aeg peas kaaluma oma otsust ning otsima oma otsuses miinuseid.
    Siis, kui mina baka lõpetasin, siis kindlalt ei soovinud edasi magistrisse minna. Käisin aasta otsa tööl, kuid siis hakkas igav ja otsustasin minna kaugõppe magistrisse. Kuna soov õppida oli suur, kulges ka õppimine paremini.
    Jah, üks aasta vahele jätta tundub palju et selgusele jõuda, aga samas, kas kaks aastat magistripingutusi, mille tulemusel on nördimus ning “tasuta” magister raisatud parem mõte?
    Ma ei tea, kuidas Sinu erialal on see võimalik, aga kaalu kaugõppe varianti, siis saad ilusti ka tööl käia.

    Mida Sa ka ei valiks, on see õige valik, ära hakkas pärast selles kahtlema, see ei vii kuhugi. Edu! :)

    1. Ma tean, et kaugõppe variant on täitsa olemas, aga ma ei kujuta ka seda väga hästi ette, sest kõik praktikad on ju vaja ikka ära teha ja sel juhul peab väga mõistev tööandja olema, kes lubab muudkui ära olla.
      Praegu kipun ma tõesti kõige rohkem vaba aasta poole, lihtsalt et selgusele jõuda. Ma muidugi ei tea, mida mu vanemad/pere selle peale kostab, sest olgugi, et ma olen alati oma valikud ise teinud, on nemad siiski magistri poolt. Aga lõppude lõpuks loeb ju ikka see, mida mina soovin, eks!?

      Aitäh toetuse eest. :)

  2. Täna just FB-s nägin lapsehoidja pakkumist:

    Madli-Liis Parts
    KIIRE – OTSIME LAPSEHOIDJAT! 2 poisile ja 2 tüdrukule Aadama passiooni projekti Noblessnerisse. 6-8aastased lapsed on nutikad, andekad ja tublid ja vajavad kedagi, kes neid proovide ajal aitaks lava juures valmis olla ja õigel ajal lavale minna. proovid kuni 10. maini kl 14-22 ja etendused 12.-16. mail. Boonusena võimalik näha Aadama passiooni väga unikaalset ettevalmistusprotsessi ja etendusi.
    Kui on huvi, palun helista 56201108 või kirjuta madliliis@gmail.com

    Tallinnasse ei taha ära tulla? Meile otsitakse hetkel põhikohaga müügisekretäri (Sparta spordiklubist kohe üle tee, seltskond lahe – senine sekretär tegi väikese firmasisese edasiliikumise). Pakuks huvi?

    1. Ma ei saa neil kuupäevadel Tartust ära olla, päris põnev pakkumine. Kahju! :(

      Aga Tallinnasse tulen ära küll, suvel olen kindlasti Tallinnas ja kui ma otsustan koolist pausi võtta, siis ilmselt jääksin Tallinnasse, sest ilmselgelt on seal rohkem võimalusi + pere ja peika seal. Nii et oleksin muidugi huvitatud, ainult et müügisekretäri koht on mulle võõras.

  3. Kutseharidus on ju ka veel võimalik. Seda peaks tasuta ka saama. Kõrgharidus ja kutseharidus on ju kaks erinevat asja. Muidugi peaks siis olema miski kutse, mida õppida tahaks kindlasti :D

    Muidu, see pole midagi hullu, et sa ei tea, mida edasi teha. Ma ka nt ei tea, kuigi ma olen mitu etappi kaugemal juba ja võiks eeldada, et siis on siht selgem silme ees. Aga nii palju huvitavaid asju on, mida võiks veel õppida….oska siis valida.

    Samuti aasta pausi ei ole üldse hull. Muidugi on pärast natuke raskem uuesti õppimisse jms tagasi tulla, aga kui tahtmist on, siis on vaja ainult natuke asju meelde tuletada ja edasi läheb juba libedalt. Ma ise arvasin ka bakas olles, et teen ikka järjest kõik ära, baka-mag-doktor… Aga ei teinud ja ei kahetse, et paus sai võetud. Samamoodi ka praegu, ma ei läinud kohe edasi õppima, sest polnud päris kindel, kas ma ikka tahan just seda teha, et äkki parem erialase töö peale minna või midagi uut hoopis vahelduseks õppida… Ei kahetse oma valikut, sest see andis mulle võimaluse maailma näha. Ma ka ei tea, mis sügisest edasi saab, aga küll elu näitab :)

    Lühidalt, see on loomulik, et kahtled, aga küll leiad endale õige tee. Kuula natuke rohkem ka südant ja mitte ainult mõistust, siis on endal pärast kergem tehtud valikutega õnnelik olla. Ning kui natukenegi eksid, siis keegi selle pärast maha ju ei löö.

    1. Jaa, kutseharidus ja isegi vist rakendus-kõrgharidus on võimalik. Aga no teaks, mida õppida tahaks, siis võiks muidugi midagi muud õppida. :D Aga ma ju ei tea!

      See südame kuulamine on küll väga hea soovitus. Ma tahaks alati mõistusega otsustada, sest siis teeksin justkui neid õigeid ja tarku valikuid, aga ehk on tõesti mõistlik hoopis südant kuulata. (Süda on mulle tegelikult juba ammu öelnud, et magister poleks praegu õige mõte)

      Aitäh kaasa mõtlemast. :)

    1. Jep, see kuulutus on täitsa tuttav. :)
      Treeneri asi on praegu pausi peal, nii kui kool läbi, saan jälle aktiivselt sellele pühenduda.

  4. Meil on ka elus vaja teha lähiajal tähtsaid otsuseid ja kuidagi ei tea, mis oleks aastate pärast õige lahendus. Ega midagi, küll elu näitab, mis valiku peab tegema. Vähemalt loodan. Ootan mingit märki.

    1. Ma ei tea miks, aga kuidagi on vähemalt minusse kodeeritud see mõte, et “valesid otsuseid ei tohi teha!”. Aga kust ma pean teadma, mis siis lõpuks on oluline ja õige? Lõpuks vaatad ikka, mis elu toob ja püüad leida märke, mis õigele teele suunaks.
      Jääme seda märki seekord ka ootama, küll ta tuleb!

  5. Mul oli ka päris mitmeaastane paus õpingutes sees, aga usu või mitte: tööl käies saabki raha, mida hiljem vajadusel magistri peale kulutada ;) Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkad mõistma, mida tegelikult tahad. Ma Sinu asemel ka ei pushiks, võtaks selle aasta või rohkem, koguks töökogemusi (ka magsitrikraad ei garanteeri tööd, tahetakse ikka kogemustega töötajat) ja läheks kooli tagasi siis kui täpselt teada, mida teha tahad.
    Ma astusin 27-aastaselt bakasse näiteks, ja ma pole enda kursal mitte teps kõige vanem, küll aga tean täpselt, et see erialavalik on täiega minu-teema, samas kui mõni teine meie kursal teeb nägusid, viriseb et “miks me peame sedaaaa tegemaaaa?” jne. Fantastiline on see äratundmisrõõm, et teengi õiget asja ;) Küll see Sinulgi tuleb!

    1. Ma tõesti väga-väga loodan, et see hetk tuleb, kus ma päriselt tean, mida õppida ja teha tahan! Ilmselt on tõesti mõistlik natuke kogemusi saada ja siis uuesti valikuid tegema hakata. Ei taha kohe mitte uisapäisa kuskile minna ja pärast kahetseda.
      Sinul üle on mul küll hea meel. :)

Leave a Reply