Juba kevadel uurisid mõned mu kolleegid, et ehk tahaksin kord nädalas neile trenni teha. Arvasin, et see oleks päris tore ja andsin oma jah-sõna.
Nüüd sügisel oleks pidanud kohe alustama, aga ma mitte ei saanud ennast käima. Eks suuresti jäi asi ka julguse taha ja niimoodi ma kogu aeg vabandusi leidsin, miks mitte alustada. Lõpuks said mul aga vabandused otsa ja südametunnistus hakkas samuti koputama.
Eile oligi esimene kogunemine ja lisaks minule oli kohal 6 õpetajat. Kolm naist andsid teada, et nad kindlasti tahavad edaspidi tulla, kuid eile neile lihtsalt ei sobinud. Aga 6 oligi täitsa mõnusalt paras. Ma arvan, et u 10 inimest olekski kõige optimaalsem. Nii jõuan ma kõiki jälgida ja on kõigil mõnus end liigutada.
Tegin sellise täiesti basic trenni. Alustasime soojendusega, edasi jalad, käed, selg ja kõht ning lõppu venitused. Enamus harjutusi tegime seeriatena ja igaüks sai omas tempos kaasa teha. Lisaks püüdsin iga harjutuse juures anda erinevad raskusastmed, et kõik saaksid ülesande tehtud ja piisava koormuse kätte.
Minu meelest läks hästi. Tundsin end seal ees lõpuks ikka täitsa mugavalt, juhendamine oli tore ja kuna tegemist on “oma” seltskonnaga, oli kohe eriti chill ja toetav õhkkond.
Tagasiside oli positiivne ja järgmine kord lubati ka kohal olla. Jee! 🙂 Mul on hea meel, et nad mind usaldavad!
Nüüd tahaks selle treeneri asjaga ikka tõsisemalt tegeleda. Uurisin mingeid baaskoolitusi ja no need on ju hirmkallid. Ma ei teagi, kust ja kuidas peale hakata. Aga no ma tõesti tunnen, et ma tahan end sel alal arendada.
Üldse on unistused ja nende täitmine päevakorras. Ma lõpuks olen valmis end kokku võtma ja unistuste nimel vaeva nägema. Siiani olen ma end palju tagasi hoidnud, sest mul on kohutav hirm eksida. Ma kardan, et äkki ma ei saa hakkama, äkki ma põrun ja äkki… ma pole hea. Tegelikult võiks ju vähemalt proovida, mugavustsoonist üks sammuke välja astuda ja PROOVIDA! Nii et tegudele nüüd!
November on käes! Minu sünnipäevakuu! Selle puhul peaks kohe midagi toredat blogisse välja mõtlema. Hihii!
Laura
