Päris tolmune on see blogike siin. Viimati kirjutasin täpselt kaks kuud tagasi. Selle ajaga on igasuguseid asju toimunud ja mõtlesin, et püüan ikka enne selle aasta lõppu meist märku anda ja kirja panna, mis elu me elame. Glögitass kõrvale ja let’s go!

Janette sai eile juba 8-kuuseks. Pöörane värk, kuhu see aeg küll lennanud on. Juba 8 kuud oleme seda lapsevanemaks olemise värki harjutanud ja tundub, et siiani saame hakkama ka, vist.

Nete liigub endiselt edasi ainult roomates, võtab käputamiseks asendi sisse küll, aga edasi liigub ainult kõhu peal. Ta kas ei viitsi lihtsalt või pole ta käed piisavalt tugevad, aga eks me ikka harjutame. Teisalt aga on ta selline tegelane, kes end nüüd igal võimalikul viisil ja iga võimaliku asja najal püsti ajab. Nii et võimalik, et teda see käputamine ei huvitagi, roomates saab ju edasi küll ja nüüd teab, et püsti tõusta on palju ägedam. Istuma minna ta ka veel ise ei oska. Sellepärast mul ongi siin veits hämming, et võiks ju ikka esmalt põhilised oskused ära õppida ja siis alles seismise ja kõndimise peale mõtlema hakata. Aga noh, ta ju juba sünnist saati isepäine.

Mis veel? Hambaid ikka veel pole, uus oskus on plaksutamine, öösel magab kehvasti, lisatoit ei paku üldse huvi. See toidu teema on nii keeruline mu jaoks. Teda lihtsalt ei koti, anna aga tissi ja laps rõõmus. Olen proovinud nii enda tehtud kui poepüreedega (magusaid keeldun veel andmast, nii et põhiline on porgand, kartul, kõrvits ja bataat) ja no mitte midagi, liha ei lähe ka üldse mitte, pudrud samamoodi. Nüüd katsetan ikkagi näputoiduga, see tundub teda veidi rohkem huvitavat, aga ega ta sealt midagi ju ei söö, pigem lihtsalt nätsutab seda toitu. Aga ma püüan liialt mitte pabistada, sest ma ju ei saa lapsele toitu kurgust alla suruda. Saab igal ajal nii palju rinda, kui soovib ja see ju beebi põhitoit esimesel eluaastal nagunii.

Beebi teemal vist muud polegi. Muidu on hull rõõmurull, naudib seltskonnas olemist ja temaga on seetõttu üsna lihtne ringi käia. Nõudlik on ka, tahab palju tähelepanu ja lähedust, aga kui kõik tema nõudmised täita, on hea laps. Hoida ma teda väga palju kellelegi ei raatsi jätta. Aga õnneks on meil siiski mitu abikätt, kes on alati valmis aitama ja paar korda oleme Jandriga oma aega saanud ka, mis siis, et ma suurema osa sellest ajast ikka beebi peale mõtlen, aga see on vist normaalne ka ja ilmselt läheb ajaga kergemaks.

Suuremate uudiste juurde minnes, siis me müüsime oma korteri maha. Sel nädalal anname korteri üle, kuigi ise kolisime juba eelmisel nädalal lõplikult välja ja koristasime korteri ära.

Ostja leidmiseks läks u 3 kuud, mis on minu meelest ikka pigem kiire värk. Mulle meie korter väga meeldis – hea asukoht, mõnus planeering ja kaasaegne sisustus. Ainuke miinus, et tegemist on vana majaga ja seetõttu arvasin, et ostja leidmisega läheb kauem. Ma ikka arvasin, et jõulud ja aastavahetuse saame veel oma kodus veeta, aga läks hoopis teisiti. Me kasutasime müümisel maakleri abi ja see oli meie puhul kindlasti õige otsus. Kallis jah, aga võttis suure osa “tööst” meie pealt ära. Meie asi oli ainult korter õigeks ajaks vaatamiskõlblikuks teha ja ise selleks ajaks kodust ära minna.

Kindlasti oli kogu see müümise periood stressirikas. Olgugi, et vaatamisi ei olnud ulme palju, esimesel kuul vist kõige rohkem, edasi pigem selline tiksumine, siis pidin ma enne iga vaatamist ju korteri läikima lööma ja kõik meid puudutavad asjad peitu panema, et potentsiaalne ostja saaks oma elu seal ette kujutada. (Sidenote: me käisime vaatamas maja, kus olid selle pere pildid jms seintel ja mind see küll ikka häiris, ei tekkinud kujutlust, kuidas ma ise seal sees elaks.) Aga beebi kõrvalt ja magamatuse ning kurnatusega võideldes oli see ikka pigem raske ülesanne.

See, et me nüüd enne jõule veel pakkima ja kolima pidime hakkama, lisas sinna stressipotti raskust aina juurde ja ma tegelikult veidi imestan, kuidas ma üldse vastu pidanud olen. Õnneks võttis Jander puhkuse, aga kuna meil on nõudlik beebi, tegin suurema osa pakkimisest ja koristamisest mina, samal ajal kui Jander Netet hoidis. Nüüd siis veel pühademöll otsa ja siis saab ehk naaaatukene puhata.

Ma tegelikult olen ikka kurb ka, et meie esimene ühine pesa polegi enam meie oma. Sinna jääb palju meie jaoks olulisi sündmusi. Kindlasti oleks sellega kergem toime tulla siis, kui meil oleks uus oma kodu olemas, aga praegu kolisime ajutiselt Jandri vanemate juurde Muugale. Ma olen muidugi tänulik, et nad meid rõõmuga vastu võtsid, aga mahutada 3-toaline korter ühte tuppa ja siin pead-jalad koos elada pole just kõige mugavam lahendus. Aga vähemalt on meil koht kus olla, Nete hakkas siin õues pikki lõunaunesid magama ja Bert saab iga kell aeda jooksma minna. Ehk õnnestub mul nüüd isegi trenni teha/minna ja blogimiseks ka rohkem aega leida.

Praegu hoiame aga pingsalt kõikidel kuulutustel silma peal, et leida see päris oma maja. See on muidugi ka korralikult stressi tekitanud, sest olgugi, et meile endale tundus, et meie eelarve on päris normaalne, oli vahepeal tunne, et võime maja mõttest suu puhtaks pühkida, sest kinnisvara on nii kallis. Aga ridaelamu või paarismaja pole see, millest me unistame. Meil on ikka vaja korralikku aeda, kus Bert joosta saab ja ruumi, kus Jander rahumeeli kitarri või trumme taguda saaks, ilma et naabrite pärast muretsema peaks. Kuna meil õnnestus korter kasumiga maha müüa, saime niiviisi maja sissemaksuks raha kokku. Eks saame veel koguda, sest ega me ei tea, kaua selle õige kodu leidmisega aega võib minna, aga põhimõtteliselt on meil valmisolek kas või homme tehing vormistada.

Nii heaks juhuks, et kui siia satub lugema keegi, kes on müüki panemas või teab kedagi, kes müüb maja, mis võiks meile sobida, siis siin on põhilised kriteeriumid:
– Vähemalt 4-toaline, uus või lähiaastatel ehitatud maja Saue vallas, rongiliikluse ääres, piisavalt suure aiaga, hind kuni 250 000. Meie põhiline probleem ongi asukoht ja selle osas oleme kõige valivamad ja see muudab meie variandid üsna väikseks + muidugi hind ka, sest eks see ole väga atraktiivne kant paljudele ja seetõttu on ka hinnad korralikud.

Mis veel?

Ütleme nii, et ega mul enda jaoks aega pole olnud, trennist ainult unistan, söön seda, mis kätte või ette jääb, kaal ilmselt tõuseb ja kuigi ma püüan endale teadvustada, et see polegi praegu prioriteet, siis natuke on ikka nukker ka lihtsalt paisuda. Aga no ei ole mul seda energiat, et trenni minna, sest isegi, kui aja leiaks on keha lihtsalt nii kurnatud, et sellest ei tuleks midagi välja. Ma loodan endiselt, et Nete hakkab üks hetk ikka öösel ka paremini magama ja teeb päeval vähemalt ühe korraliku lõunaune ja nii saan ise ka vaikselt oma väsimusest võitu. Üks hetk tahaks ikka #lauriitatagasivormi projekti ette võtta, aga millal, seda ette ennustada ei oska.

Nüüd tuleb end aga pühade lainele kruttida ja pere seltsis aeg maha võtta.

Kui ma nüüd midagi olulist välja jätsin või unustasin kirjutada, siis küsige julgelt. Hea meelega lobiseks natuke. 🙂

Soovime teile imeilusaid jõule ja rõõmsaid hetki pere seltsis! 🙂

Laura