2018. aasta oli raske aasta. Meie lähedaste seast lahkus mitmeid tähtsaid inimesi ja see pani meid Jandriga kõige üle mõtlema. Elu on habras. Meie vanemad jäävad iga aastaga vanemaks, aga me ju nii väga tahame, et nad meie laste kasvamise juures võimalikult kaua oleksid.
Jander oli juba veidi varem mulle rääkinud, et tema on laste saamiseks valmis. Mina olin esialgu see, kes blokkis. Ma ju tahtsin emaks saada, aga just nüüd hakkas elu kuidagi sujuma. Sain aina rohkem trenne anda ja ma nautisin seda väga. Seega oli meie algne plaan laste peale mõtlema hakata alles sellel aastal.
Aga kuidagi juhtus ikka nii, et me jõudsime jutustades alatasa beebiteemani.
Augusti alguses, ühel soojal päeval, istusime köögilaua taha maha ja võtsime teema tõsiselt ette. Millal laste saamine ikkagi ette võtta? Me rääkisime kõigest. Oma tunnetest, soovidest, hirmudest. Meie suhe on juba algusest peale nii kindel olnud, arenenud kiiresti, kuid kindlalt, seega olime üksteises kindlad. Ma teadsin, et Jander on see, kellega ma tahan lapsi saada, kellest saab imeline isa ja kes on mulle suurepärane kaaslane. Me saime ka aru, et ideaalset aega lapse saamiseks pole olemas. Lisaks hirmutas mind mõte, et me ju kunagi ei tea, kaua tegelikult aega võib minna. Ehk õnnestub kohe, võib-olla läheb 3 kuud, aga võibolla hoopis aastaid. Ega enne ju ei tea, kui pole alustanud.
Lõpetasime vestluse mõttega, et me oleme lapse saamiseks valmis, kuid ootame veel kuukese, et mõtet seedida ja kõiges päris kindlad olla. Minu jaoks on tegemist kõige tähtsama otsusega üldse. Laps liidab kaks inimest kogu eluks. See pole ega saa olla otsus, mida teha emotsiooni pealt või läbimõtlemata.
Kuu möödus kiiresti, meie aina rohkem kindlad, et on aeg beebile roheline tuli anda. Ja nii kui me seda tegime, beebi tuli. Mu vanemad on alati rääkinud, et lapsed tulevad ikka siis, kui nad ise tahavad. Ju meie beebi siis juba kannatamatult ootas, et me talle võimaluse annaks. Selle üle oleme eriti tänulikud, sest kogu selle planeerimise ja ka tegelikult esimeste raseduskuude jooksul sain aru, et rasedaks jäämine ei ole midagi iseenesest mõistetavat. Lapse saamine on ime!
Paljud paarid peavad oma pisikest ootama aastaid, läbima ravikuure ja ka siis ei ole kindel, et õnnestub. Siit ka väike üleskutse: palun ärge pärige oma sõpradelt/lähedastelt, millal nad lapsi tegema hakkavad. Ehk on just nemad need, kes on juba aastaid üritanud, kuid pole õnnestunud. See on väga isiklik teema ja kui seda jagada ei taheta, tuleb seda otsust austada.
Iiiiiigatahes…
Me oleme päriselt niii õnnelikud! Parim asi, mis meiega juhtuda sai. 2019. aasta tuleb kindlasti imeline! Meie nii oodatud ja armastatud beebi! 🙂
Siis, kui ma olin rase, aga keegi peale meie veel ei teadnud ehk umbes 6 nädalat beebiootel.
Foto: Kairit Pajusalu
Laura
12 kommentaari
💜
29. jaan. 2019 at 03:26Veel kord palju õnne teile! Ning mul on siiralt hea meel, et teil see “teekonna algus” libedalt läks, st et ōnnestus kohe ja mingeid nö probleeme/muresid ilmsiks ei tulnud.
Ma olen nii tänulik, et Sa kirjutasid, et inimesed hoiaks oma küsimused ja totakad kommentaarid endale, sest tean ise kui palju need haiget teevad. Isegi nii palju, et ei taha enam inimestega suhelda ja tahaks ära kolida, sest kōik kogu aeg survestavad, kommenteerivad ja küsivad.
Meie andsime oma beebile rohelise tule 2017a oktoobris ja kas meil on nüüdseks beebi? Ei! 😔 Elu on pannud meid kannatama ning vōitlema, et ühel päeval saaksime oma beebit kätel hoida.
Minna
29. jaan. 2019 at 03:51nii tuttav…
Laura
30. jaan. 2019 at 01:03Ma saadan kõik head soovid teie poole ja loodan, et beebi üks hetk teieni jõuab! <3 Kujutan ette, kuidas kõik need kommentaarid ja pärimised muudkui haavale soola raputavad.
J.
29. jaan. 2019 at 03:49Palju-palju õnne teile! Olen rasedusega umbes sama kaugel kui sina 🙂
Nõustun eelneva kommenteerijaga. Nii hea, et juhtisid tähelepanu, et inimesed oma küsimused endale hoiaks. See pole kellegi teise asi. Meie hakkasime beebit planeerima 2016 kevadel ja kulus üle 2 aasta ja liitrite kaupa pisaraid, et rasedaks jääda ning sedagi tänu tänapäeva meditsiinile. Nii et kui kellelegi on tahtmine tuttavale paarile süütult naljatada, et noh, kuna teil siis pisipere tulemas, siis tasuks mõelda, et see võib sellele paarile olla väga valus “nali”.
Laura
30. jaan. 2019 at 01:06Aitäh! 🙂 Palju palju õnne teile ka! Ma isegi ei oska ette kujutada, kui raske see aeg teie jaoks oli ja mul on nii hea meel, et te alla ei andnud ja asi õnnestus.
J
30. jaan. 2019 at 02:55Nii armas, aitäh sulle 🙂
H
29. jaan. 2019 at 08:14Palju palju ōnne ja mōnusat liuglemist ootusteel.
Mina sain täpselt aasta tagasi seda imelist aega alustada ja juba oktoobris (see aeg läks uskumatult kiiresti alles triibud ja juba beebi) tänaseks on beebipoiss nelja kuuseks saamas ja kaua oodatud kaunikene rōōmus aktiivne ja rahulik. Ja sünnitus pole midagi nii jubedat nagu räägitakse. Mul oli esmasünnitaja kohta ikka vist väga lihtne ja kiire 8,50h.
Meie kãest uuriti reaalselt 9st aastatat 7 ma hakkasin kurjalt vastama kes surveataasid me ei planeerinud siis üldse aga 2017 31 jaanuar oli mingi eriline ärevus ja 2018 esimestel tundidel oli ärevus muutunud teadmiseks et aasta tuleb eriline ja tuli.
Õnneks meie beebi tahtis ka kohe kiiresti meie juurde tulla (mōlemad ilmselt salaja ootasid teda aastaidbaga siis olid remondid remondi otsa ja ei olnud üldse mōeldavgi beebi remonditolmu tuua) ma siiralt olen kurb kellel pool aastat kuni aaastaid läheb beebi saamisega et perekond oleks täiuslik. Ja on neid kes lapsest liiga kergekäeliselt loobuvad :/
Aga teile imelist teekonda ja ilusaid hetki. 🙂
Laura
30. jaan. 2019 at 01:08Aitäh heade soovide eest! 🙂
See lapse saamine on üldse tundlik teema igatahes. Mul on eriti kahju neist paaridest, kes saaks lapsele pakkuda ainult ja ainult parimat, kuid peavad aastaid vaeva nägema ja siis on kahjuks neid inimesi, kes justnimelt kergekäeliselt oma lapsest (ka korduvalt) loobuvad. Nii kurb ja ebaõiglane.
Sandrelle
29. jaan. 2019 at 10:29Nii ilusasti kirja pandud postitus, oeh.. 🙂
Laura
30. jaan. 2019 at 01:09Nii armas, aitäh! 🙂
T
30. jaan. 2019 at 12:37Palju palju õnne! Ma ei saa rohkem nõustuda sellega, et palun, PALUN ärge pärige selle kohta, kuna teistel lapsed tulemas on.
Meil hetkel on käsil kuues kuu, kus ei õnnestunud ikka ja see teeb meele kurvaks. Kui sugulased uurivad, siis naeratad ja vastad midagi umbmäärast, aga sisemiselt teeb see haiget.
Küll ka meie pisike varsti tuleb, kus ta pääseb! 🙂
Teile aga ilusat ootusaega!
Laura
30. jaan. 2019 at 01:09Aitäh sulle! 🙂
Ma saadan kõik head soovid ja mõtted, et beebi tuleks. Justnimelt, kus ta pääseb! 🙂