Oi, kuidas mulle ei meeldi, kui mul on kahe loengu vahel kaks tundi pausi. Jõuan kodus end mõnusalt sisse seada ja siis tuleb jälle kooli minna. Nii suur kiusatus on mitte minna. Samas on aine huvitav, nii et tuleb vist kohale koperdada.

Kuna mul õhtuks plaanid on, mõtlesin, et heietan oma heietamised praegu ära.

Koolis on mega kiire. Kogu aeg tuleb midagi teha, (mis muidugi ei tähenda, et ma siis teeks) ja üldse on kuidagi asjalik see värk. Mõtlen juba õudusega, kuidas lõpueksamiks materjali kokku panema hakkan ja selle kõik veel kord läbi õpin.

Enne ülikooli astumist arvasin ma küll, et see saab üks suur lust ja lillepidu olema, sest õpin ma ju omale meelepärast eriala ja kõik ained peaksid huvi pakkuma ja mis see siis koduseid töid või eksameid ikka ära teha pole. Oo, I was so wrong! No mille kuradima pärast peaksin ma omale selgeks õppima viipekeele ajaloo? Või miks oli mul vahepeal tunne nagu ma arstiks õpiks, mitte õpetajaks? Loodame, et ma olen siis lihtsalt .. ee.. intelligentsem?

Tegelikult ei saa see semester väga palju viriseda, sest enamus ained on siiski erialased ja natuke juba praktilisemad ka. Jumal tänatud, et peale mind samale erialale õppima tulnud noored saavad praktikat kogu bakaõppe jooksul. Me oleme ikka väga totud, sest ei kujuta absoluutselt ette, kuidas seal klassi ees siis õigupoolest toimetama peab.

Lisaks otsustasin ma siiski järgmine aasta kohe magistrisse kandideerida, eeldusel, et saan kevadel ikka lõpetatud. Esiteks pole kindel, et ma üldse sisse saan ja teiseks oleks ju ikkagi lihtsam kohe oma õppimised ära õppida ja siis edasi vaadata, mis tulevik toob. Jõuan ma maailma avastama ka natuke hiljem minna, vähemalt olen “haritud”!

Mis siis veel..

Eraelus paistab päike, olen õnnelik ja loodan, et kõik läheb aina paremaks. Kui ma ise oma ülemõtlemisega kõike ära ei riku, mis oleks ju väga minulik. Ootan aga rõõmsalt nädalavahetust, sest H veeretab end jälle Tartusse.

PS! Mida Teie kaaslasega päevasel ajal Tartus peale hakkaksite?

Olge oma tegemistes edukad,
Laura!