Asjad liiguvad õiges suunas

Kas teil on vahel selliseid päevi, kus kõik tundub nii hea ja ilus, et tahaks seda kõike teistega ka jagada?

Mul täna on selline tunne. Üldse on see nädal kuidagi hoopis teistmoodi hingamisega ja ma ise tunnen end üle pika aja elavana. Jah, elavana!

Tegelikult oli juba nädalavahetus mingisuguseks ärkamiseks. Vot mida võib üks hea koolitus teha, mida võib teha see, kui tunned, et jõudsid õigesse kohta. Ma tahan seda tunnet nüüd hästi kaua endas hoida ja loodan, et peadpidi enam ühtegi sügavasse auku ei kuku.

Eile käisin yin-joogat proovimas. Minu jaoks täiesti uudne kogemus ja justkui meditatsioon. Olgugi, et enda välja lülitamine on äärmiselt keeruline, mõjus see u tund aega väga värskendavalt. Yin joogas hoitakse poose vähemalt 2,5 minutit ja venitatakse liigeseid. Kui alguses poos sisse võtta, siis ei tunnegi ehk midagi, aga pikemalt hoides tunned liigestes selliste pinget ja venitust. Oli üks värskendav kogemus!

Kuna päev oli tegus olnud – hommikul trenn, päeval pildistamine ja õhtul jooga – vajusin eile juba veidi peale 22 magama. Tundub, et hakkab see talvisem režiim ka sisse tulema. Uni tuleb varem peale, sest väljas läheb varem pimedaks. Niimoodi olen ma sunnitud juba mitmendat õhtut üksinda magama minema, sest Jander ei arva minu uuest unerežiimist suurt midagi. :D

Täna on sarnane päev esmaspäevaga – NTC ja oma trenn. Ootasin päeval rongi Balti jaamas nina päikse poole ja niii mõnus oli! Mul on Spotifyst üks eriti mõnus akustiline playlist leitud, mida just sellisel hetkel hea taustaks kuulata on. Päike annab heale enesetundele kindlasti palju juurde.

Homme lähen Tallinna ülikooli ühele seminarile, laupäeval Mihkel Rauda kuulama. Otsustasin yes-maniks hakata. Ehk olete seda filmi Jim Carrey’ga näinud? Ühesõnaga püüan kõiki võimalusi ära kasutada ja tihemini jah öelda. Nii saan rohkem kodust välja ja nagu näha, see mõjub mulle hästi. Ehk et olen nüüd tasapisi valmis rohkem pakkumisi vastu võtma ja kaitsvate koduseinte vahelt välja tulema. :)

Mul tuli väike mõte teha ka üks küsimused-vastused video/live/postitus. Ehk et kui teil on mulle ükskõik milliseid küsimusi, siis kirjutage kommentaaridesse või mulle niisama või facebooki lehele ja ma püüan kõigile vastata. PS! Jääme samas ikka nagu mõistlikeks, eks.

Nüüd ma igatahes ootan iga uut päeva, sest see lubab mul oma unistusi püüda ja tunda end kellenagi, kel päriselt ka väärtust on.

Ma tegelt ise ka ei usu, et nii positiivse postituse kirjutasin. Ja panete tähele, juba mitmes ilusamates nootides kirjatükk. Asi areneb. :)

PS! Emme lubas külla tulla ja kaalu omale võtta. :D

Laura

Laura_street_veeb-18

Klõps: Maike Tubin
Let that sunshine hug you! 

Elu ilma kaaluta ehk kuidas on see mu mina-pilti muutnud

Millalgi augustis võtsin end lõpuks kätte ja panin kaalu käeulatusest ära. Võtsin välja patakad ja tõstsin selle kapi kõige kaugemasse otsa.

Alguses oli hästi imelik. Ma olin ju harjunud pea igapäevaselt kaalule astuma. Minu enesetunne sõltus just sellest numbrist. See tähendas seda, et kui number parasjagu “liiga suur” oli, siis võisin ma end terve päeva vihata, end ülima vaalana tunda ja mossitada. Kui number aga olin veidi vähenenud, oli ka minu päev kohe palju parem. Ei kartnud peeglit ja panin ehk kleidi/seelikugi selga.

Aga kas see on siis okei, et üks number meie elu juhib?

Kas me saame end ja oma vormi hinnata selle ühe numbri põhjal? Ei saa ju! Sellepärast oli kaalumise lõpetamine ainuõige valik. Mitte ainult minu kehale vaid vaimule. Umbes kahe nädalaga olin unustanud, et kaal tavaliselt vannitoas oli ega mõelnud enam üldse, mida see number näidata võiks.

Eks mul ole praegu ka mõni päev parem ja mõni kehvem. Vahepeal ongi raskem tunne, näiteks PMS-i ajal või kui õhtusöök on liiga toekas olnud vms. Mõni hommik ärkan aga ja mõtlen, et täitsa kobe tükk ju, pole häda midagi. Aga ma ei hinda end enam mingi numbri järgi. Vaatan, mida peegel mulle näitab ja püüan neid halbu mõtteid tõrjuda. See on pikk protsess, aga ma olen teel.
Laura sportlik sessioon_veeb-6

Foto: Maike Tubin

Eile käis aga mingi kiiks ja otsisin kaalu üles, panin patakad sisse ja… pidin pikali kukkuma! Õudne! Nii suur number! Mis asja? Kuidas? Just eile tundsin end ilusana, just eile vaatasin peeglist, et pole ju hullu midagi. Ja siis selline number! Jah, meil on siin toitumise osas vahepeal veidi kehvemaid aegu olnud. Palju näksimist ja minul päeval jooksul korralike toidukordade puudumine, aga mitte midagi katastroofilist. Praegu olen jälle nö õigel teel ja püüan kehale õigel ajal vajalikke aineid pakkuda.

Aga saate aru, ma ise ei tunne end nii “paksuna” nagu see number eeldaks. Nii et ma panin ruttu kaalu uuesti kapi otsa ja pühkisin selle numbri jälle peast.

Ma olen viimasel ajal ju korralikult trenni teinud. Kehas toimuvad kindlasti muutused ja mingisugune number ei ole näitaja. Mõtlengi, et peaks kehakoostise analüüsi tegema minema. See ehk annab mingisugust aimu sellest, kas ja kui “pekkis” see asi ikkagi on.

Kui ma eile aga trenni andma läksin ja sealsete inimestega asja arutasin, sain hoopis teistsugust tagasisidet. Vestlus algaski sellega, et üks neist mind kõnetas stiilis “muudkui vaatan sind ja sul on ikka nii hea vorm!” Mina muidugi ajasin tagasi ja tõin selle sama numbri välja, mille eest ma mööda päid ja jalgu sain, ups.

Laura sportlik sessioon_veeb-22

Foto: Maike Tubin

Õhtul kodus sain ise ka aru ja leidsin, et sellel välimuse asjal ongi mitu poolt. Mina käin trennis ja näen alati naisi, kellel on MINU arvates kadestamistväärt vorm ja kelle moodi MINA tahaksin olla. Aga ehk seisab minu selja taga keegi, kes mõtleb minu kohta täpselt sama? Ehk on minu vorm kellegi teise jaoks kadestamisväärt?

Tegelikult peaksime me aga olema täpselt enda moodi! Iga inimese keha on erinev, iga naise keha on erinev. Ma tean, et ma ei saa omale kunagi kahemeetrisi modellijalgu, aga ma tean, et ma saan omale tugevad reie- ja tuharalihased, sest minu keha soosib sellist “jõulisemat” vormi. Ja see ongi täiesti okei!

Mul on hea meel, et ma lõpuks sellest kõigest ka ise aru saama hakkan! Mul on hea meel, et ma enam kaalunumbril end mõjutada ei lase. Mul on hea meel, et ma mõistan, et me kõik oleme erinevad. Mul on veel õppimist, et neid “maolenniipaksjakole” päevi veel vähem oleks. Aga mul on ikkagi hea meel, et mul aeg-ajalt neid ahhaa-momente on ja ma ka ise rohkem mõistma hakkan.

Ma loodan, et see postitus andis mõnele sarnases olukorras olijale mõista, et:

-Sa oled palju rohkem, kui number seal kaalul!

-Sinu “ilu” ei sõltu numbritest või etteantud normidest!

-Sa ei pea ega tohi end võrrelda mitte kellegi teisega!

-Sinu keha on unikaalne, armasta seda.

Laura sportlik sessioon_veeb-91

Foto: Maike Tubin

Olge tublid!

Laura

Värviline lõunasöök

Nädalavahetus oli oo-soo-amazing! Alustasin aeroobika ja rühmatreenerite baaskoolitusega, mida viib läbi Eesti Võimlemisliit. Meid ootab veel kolm pikka nädalavahetust ja kogu koolitus lõppeb eksamiga. Kuulasin kõiki loenguid huviga, olin mõttega kaasas praktilistes tundides ja tundsin, et jep, ma saan sellega hakkama! Muidugi tuleb selleks palju õppida ja harjutada, aga ma lubasin iseendale, et seekord ei lase hirmul enda üle võimu võtta ja usun endasse. :)

Tegelikult tahtsin hoopis ühte retseptikest jagada. Okei, retseptiks on seda palju nimetada, aga reedel sõime lõunaks nii ilusa värvilise salati ja mõtlesin teiega ka jagada. Kõik need värvid olid nii ilusad, et ma sattusin täitsa vaimustusse. Klõpsisin mõne pildi ja jagan teiega ka.

20170922_150731

Siin on lihtsalt üks pildike meie reedesest poeskäigust. Muna ja kodujuustu kasutasime hommikusöögiks. Kas te teate, et kui muna lahti kloppida, sinna juurde kodujuust segada ja siis munapuder teha, saate täiega mõnusa juustuse pudru? Proovige, mega hea!

Lillkapsas on mul veel alles. Plaanin seda täna aurutada.

Aga reedese lõuna jaoks kasutasin paprikat, porgandit, suvikõrvitsat, punast sibulat, lehtkapsast (ing k kale). Eraldi pannil praadisin kookosõlis kana küüslauguga.

20170922_153618

Tükeldasin ja riivisin kõik värvilise ja panin pannile. Ma enam järjekorda ei mäleta, aga soovitan lehtkapsas suht alguses panna, siis jõuab see mõnusalt pehmeks minna. Kuna mulle päris lödid ja liiga pehmed köögiviljad ei meeldi, siis ma liiga kaua  neil seal pannil olla ei lasknud. Maitsestasin vähese soola ja prantsuse ürdiseguga.

20170922_154654

Serveerides lisasin veel veidi kirsstomateid, pool avokaadot ja natuke kikerherneid. Vikerkaar missugune! Sobis ideaalselt kergeks lõunaks.

Kusjuures, mulle väga maitseb selline värviline ja tervislik toit, aga mu toidutegemise huvi on ju üsna nullilähedane ja sellepärast ma tihti ka mässata ei viitsi. Olgugi, et see roakene käis üsna kähku, on minu jaoks köögiviljade koorimine/tükeldamine/riivimine üsna tüütu tegevus. Aga kui ma neid värve laual nägin, lubasin iseendale, et ma PEAN rohkem katsetama ja köögis möllama.

Pluss – ma polnud peaaegu 2 kuud kaalul käinud. Ma ei tea, mis mulle täna sisse läks, aga ma otsisin kaalu kapi otsast üles, panin patakad sisse tagasi ja … SAIN SHOKI! Ma ei tunne end üldse nii suurena nagu see number näitas. Aga tuju rikkusin ikka ära. Panin kaalu ruttu kapi otsa tagasi! Oeh!

Laura sportlik sessioon_veeb-4

Foto: Maike Tubin
Ma ikka poetan neid fotoshooti pilte ka siia vahepeal. :) 

Kui ma siin juba toidujuttu kirjutasin, siis jagan natuke joogijuttu ka. Hiljuti võeti minuga ühendust ja pakuti proovimiseks Green Colat. Mina ise kokat ei joo ja üldse väldin gaasilisi jooke, need lihtsalt ei maitse mulle ja ma ei kannata väga gaase. Isegi gaseeritud vett ei joo.

Aga Jander on küll üsna suur coca cola jooja ja kuna mulle see väga ei meeldi (see on kräpp, eksole!), siis ma olin nõus proovima.

Green Cola on ainus suhkruvaba ja madala kalorsusega koolajook, mis ühendab endas stevia, looduslikud maitseained  ja rohelistest kohviubadest saadud kofeiini. Green Cola ei sisalda aspartaami, säilitusained ega fosforhapet. Ühes purgis (330 ml) on 2 kcal.

Selline on joogiinfo. Kuna väidetavalt on tegemist tervislikuma variandiga, siis ma lootsin, et Jandrile hakkab see meeldima ja ta ei pea seda tavalist jubedat cocat jooma. :D

 

20170913_221445

Ta jõi seda küll üsna hea meelega, kuid ütles, et mingi kõrvalmaitse on ikka, arvas, et äkki selle stevia oma. Mina maitsesin ka ja minu jaoks oli nagu koka ikka, jube gaasiline ja magus.

Igatahes, kui coca maitseb, aga tahaks mingit paremat varianti, siis ma usun, et see Green Cola sobib küll.

Vot sellised jutud esmaspäeva hommikusse. Mul oli kindel plaan kaua magada ja puhata, aga olin ikka enne 9t üleval. Egas midagi, tuleb edasi toimetama hakata. NTC challenge ootab ees ja ise lähen ka täna trenni andma.

Edukat nädala algust teile!

Laura

Minipuhkus Georg Ots SPA-s

Jander puhkas suvel ainult need kaks nädalat, mil New Yorgis käisime. Kuna meil suvel mingeid muid suuri plaane polnud, saime kõik oma suvetegemised nädalavahetustel tehtud, seega kõik sujus.

Küll aga plaanisime septembrisse üht mõnusat kahekesi olemise nädalat. Tahtsime oma esimest aastapäevakest tähistada ja leppisime kokku, et veedame selle spaas.

Ma polnud ammu Saaremaal käinud ja sealsest GO SPA-st olin ainult head kuulnud, mismõttu otsustasime, et just sinna suuna võtamegi. Kuna sõit on üsna pikk, oli kindel plaan vähemalt kaheks ööks jääda. Leidsin sobiva paketi ning sel teisipäeval me oma minipuhkust alustasimegi.

Spaasse jõudsime tund enne check-ini, kuid tuba oli valmis ja saime end mõnusasti sisse seada. Tuba oli üsna tavaline, ei midagi ülemäära uhket, kuid vaade toaaknast ja rõdult oli selle eest väga ilus. Iga päev oli merel erinev seis, vahepeal säras päike tuppa, vahepeal ladistas vihma. Tuppa oli sätitud roosiõisi ja hiljem toodi veel ka käsitöökomme. Ikka max romantikapakett, hihii.

20170919_142156

Hotellituba

Tegime kiire poetiiru, et õhtuks nosimist osta ja läksime siis kohe basseine avastama. Kokku oli spaaosas kolm basseini, millest üks oli õuebassein. Lisaks mullivann, aurusaun ja kahe erineva temperatuuriga tavasaunad. Õhtul ootas meid aga 90-minutiline jalgadehoolitsus. Istusime kõrvuti toolides, nautisime vaadet, vahepeal vist isegi tukkusime mõlemad ja lasime end mudida.

Järgmisel hommikul (ehk meie tähtpäeval) saime hommikusöögi voodisse. Mm, kui mõnus oli hommikumantlis voodis lebada ja süüa. Peale mõningast seedimist läksime jälle ujuma ja veetsime pea kolm tundi vees. Sel kellaajal (12-15ni) polnud üldse rahvast ja saime täitsa kahekesi kõike nautida. Möllasime basseinis, mõnulesime mullivannis ja jõime lebotades jäätisekokteili. No mis on elul viga, eksole.

20170920_100216

Unine spaataja hommikusöögiga voodis

Edasi ootas meid aga romantiline roosiõievann ja duaalmassaaž. Vanni kõrvale oli asetatud puuviljavaagen ja vahuvein. Saime tund aega küünlavalguses lõõgastuda, ilusaid mõtteid mõelda ja teineteise seltskonda nautida. 75 minutit kestnud massaaž oli täpp i-l. Kõik kohad muditi üle, oii kui mõnus! Ainuke jama, et just siis ei suutnud ma oma peakest välja lülitada ja ikka kippusid mingid muremõtted pähe. Pean veel harjutama seda täielikku lõõgastumist ja peale restardi tegemist.

Peale massaaži tegime ühe mõnusa power-napi ja seadsime end õhtusöögiks valmis. Meile oli kaetud romantiline lauake roosiõielehtedega. (Olete ikka aru saanud, et meil oli maxxlevel rõumääns puhkus :D)  Kogu õhtusöök oli väga maitsev, kuid erilist kiitust väärivad just pearoad. Mina sõin seafileed suitsutatud mustikamopi ja karulaugu-kartulipüreega ja Jander võttis madalküpsetatud vasikakarree röstitud juurviljadega. Mõlemad lihad olid niiiii head! Jandri vasikakarre lihtsalt sulas suus ja minu sealiha oli koos mustikakastmega nii maitsev, et ma vist vähemalt 100x korrutasin, kui hea see on. Ma tavaliselt ei vaimustu toitudest nii väga, aga no see oli tõesti üks väga maitsev õhtusöök.

20170920_174625

Vaade rõdult

Arutasime õhtusöögi ajal maailma asju, pidasime tulevikuplaane, meenutasime tehtut ja noh, mina tahtsin seal suurest rõõmust vahepeal lausa pisaraid valada. No nii ilus ja tore ja nunnu ja romantiline oli kogu see värk. On olnud üks ütlemata ilus ühine aasta!

Viimasel päeval käisime veel peale hommikusööki suplemas ja asusime siis teele. Pakett lubas meil tegelikult hotellis olla lausa kella 16ni, aga tundsime, et võib juba kodupoole asuda küll.

Hoidsin need kolm päeva tahtlikult telefonist eemale. Vastasin vaid mõnele sõbrannale ja seda ka stiilis “puhkan, mind ei ole”. Ka pilte ei teinud ülemäära ja sotsiaalmeediast hoidsin heaga eemale. Ja teate mis? Niiii rahulik oli! Püüan nüüd kodus olles ka vähem telefonis scrollida ja rohkem tähtsate asjadega tegeleda.

IMG_7907

Love you to the Moon and back!

Me jäime igatahes oma väikese puhkusega rahule. Vahel on vaja lihtsalt aeg maha võtta, lõõgastuda ja kõige kallimaga kõige puhtamat kvaliteetaega veeta. :) Mul on muus elus olnud üks üsna niru aasta, kuid selle eest on armastusega kõige paremad lood!

Vaatan nüüd, et tuli teine täitsa pikk postitus. :D Tegelt tahtsin lihtsalt väikse kokkuvõtte teha, aga ikka kirjutasin päris detailselt. Oo well, vähemalt saan siis ise hiljem meenutada.

Kes veel GOSPA-s käinud on? Kuidas meeldis?

Laura

(Kasutamata) võimalustest

Saate aru jah, et pool septembrit ongi juba läbi. Jõhker, millise tempoga aeg käest lendab.

Heietasin neljapäeval oma facebooki lehel veidi ja tundsin, et mul on palju rohkem öelda, kui seal mõne reaga kokku võtsin.

Ma olen korra sarnast teemat puudutanud. Lugeda saab seda SIIT. Kirjutasin siis eneseusu puudumisest ja hirmust eksida ning sellest, kuidas need minu tegemisi mõjutavad. Kuidas ma olen võimalusi käest lasknud, sest ma kardan.

Ma olen praegu oma elus sellise koha peal, kus mulle on antud võimalus oma unistuste ja eesmärkide elluviimiseks. Ometi tunnen, et asjad ei lähe üldse nii nagu peaks. Miks? Sest ma endiselt kardan, sean omale ise mingeid kummalisi piiranguid ega suuda neist üle vaadata. See on keeruline teema, sest ma tegelikult tean, et saaksin hakkama küll. Ma tean, et ma oskan seda, mida ma teha tahan. Aga sammud jäävad ikka astumata.

Nädal tagasi pidin ma kirjutama ühe kirja. (Tegelikult juba palju varem.) See võttis minult nii palju julgust, sest ma nii kohutavalt kartsin vastust, et tundus lihtsam kirjutamata jätta. Tundus mõistlik, et kui ma ei kirjuta, ei saa ma ka pettumuse osaliseks, kui vastus pole see, mida ma ootan. Aga miks ma eeldasin, et vastus tuleb negatiivne? Sest ma oma peas olin selle välja mõelnud. Igatahes võtsin ma meili lahti, kirjutasin kirja ära, lasin Jandril SEND vajutada ja hakkasin nutma. Vot nii suur pingutus oli minu jaoks ühe kirja saatmine.

Mis te arvate, mis ma vastuseks sain? Muidugi oli tegemist positiivse vastusega. Miks ma ometi varem ei kirjutanud, mõtlesin kohe.

Ja niimoodi ma siis olengi aeg-ajalt üks suur hunnik õnnetust. Püüan endale küll meelde tuletada, et olen peagi 25-aastane ja võiks juba nagu täiskasvanud olla. Ometi ei suuda hirmust üle olla ja jätan asjad pooleli või üldse alustamata.

Laura sportlik sessioon_veeb-28

Foto: Maike Tubin

Ma tean, kuhu ma oma elus jõuda tahan. Ma tean, milline on minu unistuste töö ja ma tean isegi seda, mida ma selle saavutamiseks tegema pean. AGA.. ma viivitan nende sammudega, ma leian endale vabandusi ja poen peitu, sest ma kardan. Vahel ajab lausa naerma. Ütlen küll, et kardan eksida, aga tundub, et ma kardan vahepeal hoopis õnnestuda. Jättes võimalustest kinni haaramata, jään ilma ka võimalusest edasi jõuda, hakkama saada ja edukas olla. Eee.. saite aru, mis ma mõtlesin?

Unistused ja eesmärgid on üldse ühed kummalised “asjad”. Mulle meeldib unistada ja mulle tegelikult meeldib eesmärke seada. Aga ma olen väga kehv plaanide tegija ja neist kinni pidaja. Ma olen kärsitu ja mul on raske tulemusi oodata. Ilmselt on asi ka selles, et sean kohe alguses liialt suured eesmärgid ja siis tundubki kõik nii kättesaamatu ja kaugel. Unistustega samamoodi – need oleks justkui liiga suured ja seetõttu jäävad märkamata need väikesed asjad, mis juba täide on läinud.

Mul on olemas lausa unistuste raamat (tsau, Liise). Peakski selle uuesti ette võtma. Unistuste kirja panemisel on hästi oluline olla täpne. Ma hakkasin praegu mõtlema, et mul on seal raamatus kirjas, et “olen treener”. Tundub lihtne ja konkreetne. Samas.. ma praegu mõtlen, et kas see unistus on täide läinud? Ma ei ole ametlikult ühegi spordiklubi treener ega saa ametlikult treenerina palka. Ometi annan ma trenne? Olen siis treener või ei? Ma ise end veel treenerina ei defineeriks, Jander arvab vastupidi. Võta siis näpust..

Aaaah, mu jutt läheb nii lappama. :D

Ma ei oskagi kokku võtta oma juttu. Ma lihtsalt tahan öelda, et olge julged, pistke nina igast aknast-uksest sisse ning kasutage kõiki võimalusi, mis teile antakse. Seadke omale eesmärke ja unistage, kuid olge nende kirja panemisel hästi täpsed. Ärge unustage ennast kiitmast ja endasse uskumast. Ma püüan sama teha, tasa ja targu. :)

See eelmisel nädalal kirjutatud kiri ja neljapäevane NTC trenn (jah, üks trenn võib anda niiii palju kindlust ja usku juurde) andsid mulle igatahes mingit uut hingamist, uut tahtmist ja noh.. ükskord peavad asjad ju õiges suunas liikuma hakkama ka. Tahaks loota, et pigem varem kui hiljem. ;)

Kui see postitus teis mingeid mõtteid tekitas, või kui keegi end ära tundis, siis kirjutage mulle. Ma loen alati hea meelega teie kogemusi ja mõtteid.

Meie lähme homme aga Saaremaale puhkama, võtame aja maha ja tähistame oma esimest tähtpäeva.

Tegelikult tahan ma siia lõppu veel kord SEDA POSTITUST jagada. Need loetletud põhjused on suuresti aluseks, miks mul eneseusk ja -kindlus ühel hetkel kadus. Ärge teie nii tehke!

Laura sportlik sessioon_veeb-75

Foto: Maike Tubin

Laura